Peagi heidetakse jakid seljast ja ihu on ilmale näha. Nagu ka tätoveeringud, mis tehtud ehk liigülevas meeleolus. Kui naha ehtimise kunst läks viltu, tuleb sellise kooseluga leppida või võtta ette eemaldamise ristiretk. “Levinud on eksiarvamus, et tätoveeringust vabanemine käib sama kiirelt kui tegemine. Pildi saab nahale mõne tunniga, eemaldamine on pikaajalisem protsess ja nõuab kannatlikkuse kõrval korralikku järelhooldust,” lahkab teemat Undoink kliinikute asutaja Jani Heikkilä.
Leia õige tegija
Jani sõnul töötavad sarnasel põhimõttel kõik laserseadmed, millega kehapiltide eemaldamine käib. “Laserkiir lõhustab nahaaluse pigmendi mikroskoopilisteks osadeks, mille keha ainevahetus aja jooksul loomuliku puhastusprotsessi käigus välja viib. Praktika näitab, et nüüdisaegse pikosekund-laseriga on tätoveeringu märgatavat hajumist näha tavaliselt pärast kolmandat või neljandat seanssi. Paljud kliendid üllatuvad positiivselt kuuldes, et tätoveeringu saab täielikult eemaldada, õige metoodika puhul taastub naha algne välimus nii puhtalt, et varasemast kaunistusest ei jää märkigi.” Olulise nüansina soovitab Jani kliinikut valides jälgida, kas laserseadmetega teostatakse muid iluprotseduure. “Undoink kliinikutes keskendume kitsalt ühele valdkonnale, mis tagab protseduuri maksimaalse efektiivsuse ja ohutuse just tätoveeringute eemaldamisel.”
Kannatlikku meelt
Tätoveeringu eemaldamine nõuab aega. Jani võtab kokku: “Meie oleme loonud protsessi, mis on kliendile võimalikult kiire ja muretu – broneeri aeg ja tule kohale, kõige muu eest hoolitseb kliinik. Üks seanss kestab maksimaalselt 30 minutit. Kui eemaldatav tätoveering on väike, möödub visiit kiiremini. Valu peljata ei tasu. Mõned kohad on teistest tundlikumad, kuid lühikese ja mugava eemaldusprotsessi käigus ei pöörata sellele erilist tähelepanu.” Täpne kordade arv oleneb tätoveeringu tindi kogusest, kas tegemist on üle tehtud pildiga ja muudest olulistest näitajatest. “Keskmiselt kulub eemaldamisele 8–12 hooldust. Üks kord maksab umbes 160 eurot, kulmude pigmentatsioon poole vähem. Seansside vahele jäetakse 6–8 nädalat, mille jooksul nahk taastub ja lõhutud tint väljub.”
Pärast protseduuri antakse kaasa põhjalikud juhised naha hooldamiseks, viimane on soovitud tulemuse saavutamisel ülimalt oluline. “Meie organism on see, mis transpordib tindiosakesi kehast välja. Töödeldud piirkonda on vaja kaitsta päikese eest, pesta õrnalt puhta veega, kasutada pinnal niisutavat kreemi ning vältida mõnda aega sauna ja ujumist.”
Kõigile ei sobigi
Kas eemaldamist võivad takistada tervislikud põhjused? “Enne salongi tulekut selgita välja vastunäidustused. Näiteks ei soovitata seda lapseootel naistele, krooniliste haiguste korral või juhul, kui on soodumus keloidsete armide tekkeks. Kahtlusi tervisliku seisundi või tarvitatavate ravimite suhtes hajutab konsultatsioon raviarstiga.”
Lugusid, miks üks või teine joonistus just sel kujul nahale sattunud, leidub üsna humoorikaid. Ja seda võib juhtuda rohkem kui korra!
Roosa-Angelika räägib:
“Istusime ühel õhtul sõbrannaga, telekas käis multikas, kus tantsis ahv. Kuna olime natukene vägijooki tarbinud ja veidi ülevas meeleolus, lasi ta mul silmad sulgeda ning ütles, et teeb mulle tätoveeringu. Millise, jäi üllatuseks. Läksin ideega kaasa ja … tantsiva ahvi endale saingi. See aga pole sugugi kõik. Teine tattoo, läbimõeldud, oleks pidanud olema imekaunis luukerepea roosidega. Selleks läksin Võrus üsna kiidetud tätoveerija juurde. Saatsin talle juba varem soovitu näidiseks ja leppisime hinnas kokku. Saabuski aeg pilt nahale joonistada. Läksin kohale, kõik puhas, ilus, korralik. Kunstnik raseeris käe, puhastas naha, asus tööle. Sirvisin telefoni, tema aina tegutses. Kuna sessioon sai aga üsna pikk, otsustasime ülejäänu jätta teiseks korraks. Nahka tindist puhastama ja kiletama hakates märkasin alles siis: appike, mis jubedus mu käel on!? Tätoveerija ajas segamini kaks kavandit ehk minu ja järgmisena saabuva härra oma! Tänu uskumatule lohakusele on mul nüüd lisaks tantsivale ahvile poolikuks jäänud kohutav kolju ja koledad roosid.”
Nooruse uljus on kindlasti üks mõjuv põhjus. Hele jutustab: “Olin 24, kui lasin Tallinnas Viru tänaval endale spontaanselt tätoveeringu teha. Salongis pakuti huvitavat valikut: kas eluaegne või selline, mis kestab viis aastat. Noore ja üsna muretuna tundus viimane ideaalne – natuke põnevust, aga mitte midagi igaveseks. Pildiks sai okastraat ümber käevarre. Täna olen 50 …tätoveering on endiselt minuga. Muidugi mitte enam kunagises vormis. Aastatega on see kulunud, laiali vajunud ja ausalt öeldes päris kole. See, mis kunagi tundus lahe ja ajutine, on nüüd lihtsalt üks inetu meeldetuletus nooruslikust uljusest. Olen tätoveeringut aastaid varjanud, valin pigem riideid, mis katavad käe. Toppe peaaegu ei kannagi, õlapaeltega kleidid on jäänud kappi. Eemaldamisele mõtlen palju, kuid siiani on jäänud see tegemata. Üheks põhjuseks on muidugi protseduuri kulukus.”
Angela teab ebameeldivast kogemusest, kuidas mõjub aga rahasüst:
“Olin 18, just maaelu selja taha jätnud ja kolinud Tartusse. Sain kätte õppelaenu – minu jaoks täiesti uskumatu summa. Olin harjunud, et kõik tuleb välja teenida: kooli kõrvalt töötada, kulud ise katta, olla iseseisev. Ja nüüd järsku justkui päris oma raha. Suutsin eemale hoiduda suitsetama hakkamisest, joomisest ja pidutsemisest, kalkuleerisin saadud summa kenasti kuude lõikes ära. Ent siis tekkis mõte, mis tundus tol hetkel geniaalne – lasen tätoveeringu teha. Mis saaks olla ägedam kui midagi püsivat, midagi «minu oma». Nii jõudsime sõbrannaga kuskile Tartu Kvartali kõrvale korterisse. Juba see oleks pidanud olema ohumärk. Tätoveerija püüdis aktiivselt mu sõbrannat ära saata, aga õnneks ta ei läinud. Tol hetkel ei saanud ma arugi, kui oluline see tegelikult oli. Õhtu venis pikale, kuid lõpuks sain oma «unistuste tätoveeringu» – umbes 10 × 10 sentimeetrit, tume, tugev ja täiesti arusaamatu tähekombinatsioon … paremal kannikal. Lõpetuseks kutse kindlasti naasta, sest töö polevat veel lõplikult valmis. Rõhutati, et siis võiksin juba üksi tulla …Järgmine hommik. Mäletan siiani ärkamist lootuses, et eelnev õhtu oli lihtsalt halb unenägu. Tõmbasin teki pealt ära … ja seal see oli. Must, suur, täielik käkerdis. Pole kunagi elus nii kiiresti ühtegi otsust kahetsenud. Uurisin kohe eemaldamise kohta. Vastus oli lihtne – see maksab umbes kolm korda rohkem kui tegemine. Tudengina tundus summa ulmeline ja nii see sinna jäigi. Aastaid hiljem lihtsalt teesklen, et tätoveeringut pole olemas. Kui keegi seltskonnas uuribki kehajoonistuse kohta, ütlen: «Mul ei ole ega tule kunagi.» Kuni saabub mõni ootamatum hetk, näiteks riietusruumis pärast trenni või rannas, ja tõde tuleb päevavalgele. Siis räägin oma loo. Kuulajad mõistavad ja saavad aru, miks seda varjan ja miks too kogemus on midagi enamat kui lihtsalt ebaõnnestunud tätoveering. Kuigi suudan sellest täna juba rääkida, kannan lugu endaga siiani nagu väikest koormat – nii juba 26 aastat.”
Allikas: NAISTELEHT nr 18 (1045), 29. aprill 2026. Autor: Helen Perk.
